Gerald Durrell

inglise looduskaitsja ja kirjanik

Gerald Malcolm Durrell (7. jaanuar 1925 – 30. jaanuar 1995) oli inglise loomapüüdja, loomaaednik, looduskaitsja ja kirjanik (sest inimesed tahtsid talle kangesti raha anda tema raamatute eest ja loomad tahavad süüa).

Durrell 1985. aastal Ukrainas

Kirjanik Lawrence Durrelli kõige noorem vend.

"Kolm piletit Adventure'isse"

muuda

"Kolm piletit Adventure'isse", tlk Meelike Palli, Tallinn: Valgus, 1992 ("Three Singles to Adventure" ("Three Tickets to Adventure") London: Rupert Hart-Davis, 1954)

  • Loomade kogumine on kummaline töö. Enamiku osa ajast saadab sind nii palju ebaõnnestumisi ja pettumusi, et hakkad ise ka imestama, miks sa selle asjaga üldse jändad. Kuid ühtäkki naeratab sulle õnn — lähed välja, nagu olgi ööl, ja püüad kinni looma, kellest oled unistanud ja rääkinud juba mitu kuud. Korrapealt ujutab sin üle roosiline kuma, maailm tundub taas võrratu paik elamiseks ning kõik su ebaõnnestumised ja pettumused on kui peoga pühitud. Siinsamas langetad otsuse, et ükski teine töö ei pakuks sulle nii suurt rahuldust kui loomade kogumine; sa mõtled maailma kõigi teiste tööde tegijate peale ja üle su näo levib nõrk, kaastundlik muie. Selles õnnemürgistuse seisundis tunned, et oled valmis andestama sulle tehtud ülekohtu mitte ainult oma sõpradele, vaid isegi oma sugulastele.
[---] Püüda kinni otse uskumatult inetu konn — just sellistest lihtsatest rõõmudest koosnebki loomakoguja elu. (8. ptk "Taskutega kärnkonn", lk 154-155)

"Minu pere ja muud loomad"

muuda

Tsitaadid väljaannetest:

"Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri; järelsõna: Rein Saluri. Tallinn: AS RKE, [1994]

"Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri; järelsõna: Rein Saluri. [Tallinn]: Eesti Päevaleht, c2007.

I osa

muuda

Suur lust on olla hull, ent

seda lusti tunneb ainult hull.

John Dryden, "Hispaania munk" (moto lk 11, 1994)

Esimene peatükk. "Ootamatused"

muuda
  • Me kihutasime tolmupilves mööda saart ringi ja mister Beeler näitas meile villat villa järel, pakkudes välja jahmatamapaneva valiku erineva suuruse, värvi ja asukohaga maju, kuid ema raputas igaühe puhul otsustavalt pead. Lõpuks olime vaadanud kümnendat ning viimast maja mister Beeleri nimestikus ja ema oli jällegi pead raputanud. Mister Beeler vajus murtult maja trepile istuma ja kuivatas taskurätiga nägu.
"Madam Durrell," ütles ta lõpuks, "ma olen nüüd teile näidanud kõiki maju, mis mul teada on, ja teie ei taha ühtki neist. Madam, mida te siis nõuate? Mis neil majadel viga on?"
Ema silmitses teda hämmastunult.
"Kas teie siis ei märganud?" küsis ta. "Üheski majas ei olnud ju vannituba."
Mister Beeler ajas silmad pungi.
"Aga madam," kurtis ta võltsimatu ahastusega, "milleks teile seda vannituba vaja on? Kas siin siis merd ei ole või?" (2007, lk 27-28)

Teine peatükk. "Maasikaroosa maja"

muuda
  • Ehitanud raamatutest sakilise kaitsevalli, istus Larry oma kirjutusmasinaga päevad läbi selles kindluses, ilmudes välja ainult söögiaegadeks. Järgmisel hommikul tuli ta kohale väga pahuras meelolus, sest keegi talumees oli otse meie tara taha oma eesli kinni sidunud. Kindlate vaheaegade järel ajas eesel kaela õieli ning kisas pikalt ja kaeblikult.
"No ütelge nüüd! Kas pole naeruväärne, et tulevased põlvkonnad ei näe minu teost ainuüksi sellepärast, et mingi tahumatu puupea suvatses oma haisva koormalooma just minu akna alla kinni siduda?" küsis Larry.
"Muidugi, kallis," vastas ema. "Miks sa teda siis ära ei aja, kui ta sind segab?"
"Minu armas ema, mul on muudki teha kui eesleid mööda oliivisalusid taga ajada. Ma virutasin teda "Kristliku teadusega". Kas sinu arvates sellest ei piisa?" (1994, 29-30)
  • Mööda lehetäidest korpas roosivarsi jalutasid lepatriinud nagu värskelt ülevõõbatud lelud: kahvatupunased lepatriinud suurte mustade täppidega, õunpunased lepatriinud pruunide täppidega, oranžid lepatriinud hallide ja mustade tähnikestega. Prunnakad ning armsakesed, luusisid nad ringi ja õgisid verevaeseid lehetäisid. (2007, lk 39)

Kuues peatükk. "Kaunis kevad"

muuda
  • Kevad mõjus meie perele mitut moodi. Larry ostis endale kitarri ja suure vaadi kanget punast veini. Nüüd jättis ta aeg-ajalt töö katki, sõrmitses kitarri ja laulis vagural tenorihäälel Elisabethi-aegseid armulaule, tihtipeale pausi pidades, et end veiniga kosutada. See tegi ta varsti nukrameelseks, laulud muutusid aina kurvemaks, ja ta pidas pärast iga laulu vahet ning teatas neile perekonnaliikmeile, kes juhtusid parajasti läheduses viibima, et temale ei tähendavat kevad sugugi uue aasta algust, vaid hoopis vana surma. Haud, kuulutas ta paha-endeliselt kitarri komistades, haigutab meie ees iga kevadega üha laiemalt. (1994, lk 72)

II osa

muuda

Ärge unustage võõraste vastuvõtmist;
sest seeläbi on mõned ilma teadmata
ingleid võõraiks vastu võtnud.

Kiri heebrealastele, 13,2

Üheksas peatükk. "Maailm müüril"

muuda
  • Müüri jalamil trügisid krookused, alpikannid, liiliad ning hulk muid taimi läbi seal vedeleva katusekiviprahi ülespoole, ja kogu seda lillerida varjas põldmarjalabürint, mis keset suve kandis suuri mahlaseid eebenmusti marju. (lk 149)
  • "Muide, kui jutt juba ehitamisele läks," ütles Theodores ja ta silmad sädelesid, "kas ma olen sulle rääkinud, mis juhtus ühe minu… ee… sõbraga? Hm, jaa. Nojah, tal oli maal väike majake, ja kuna tema perekond… mm… suurenes, leidis ta, et majas pole küllalt ruumi. Ta otsustas majale ühe korruse peale ehitada. Minu arvates hindas ta oma… mm… arhitektivõimeid üle, sest ta tegi ehituse projekti ise. Hm, haa, jah. Noh, kõik läks kenasti ja korrus tehti üks-kaks-kolm valmis — magamistoad, vannitoad ja kõik. Sõber korraldas ehituse lõpu puhul peo, me kõik tõstsime klaasi… mm… uue korruse auks ning tellingud võeti suure pidulikkusega maha. Keegi ei märganud midagi… mm… et midagi puuduks, kuni üks hilinenud külaline tahtis uusi ruume üle vaadata. Siis tuligi välja, et ei olnud treppi. Selgus, et sõber oli trepi projektist välja unustanud, ja tegeliku… ee… tegeliku ehitamise ajal harjus tema ise ja harjusid ka ehitusmehed tellinguid mööda teisele korrusele ronima, nii et keegi ei märganudki… ee… seda puudujääki." (2007, lk 162)

Kaheteistkümnes peatükk. "Tobe talv"

muuda
  • Talv tuli saarele tavaliselt tasahilju. Taevas oli ikka selge, meri sinine ja tüüne ning päike soe. Aga õhus oli juba tunda mingit ebalust. Maapinda paksult katvad kuldkollased ja punased lehed sosistasid midagi ja itsitasid omavahel või katsusid paigast paika joosta, keereldes värviliste rõngastena puude vahel. Nad justkui harjutasid midagi, valmistasid end nagu millekski ette ja arutasid seda ärevalt oma krabisevate häältega kobaras ümber puutüvede. (2007, lk 207)

Jutuajamine

muuda
  • "Miks sa küll nendega läbi käid, ma tahaksin teada," ahastas Larry. “Mis mõnu see sulle pakub? Nad on kõik kas õudsed lubjakad või peast segased."
"Pole nad segased midagi," ütles ema nördinult.
"Lollus, ema… Võta näiteks see tädi Bertha oma väljamõeldud kassikarjaga… Või vanaonu Patrick, kes käib ihualasti ringi ja räägib võhivõõrastele inimestele, kuidas ta taskunoaga vaalasid tappis… Kõik nad on peast põrunud.”
"Nad on lihtsalt omamoodi veidrikud, aga nad on kõik väga vanad ja see on nende õigus. Aga põrunud nad ei ole," selgitas ema ja lisas puhtsüdamlikult: "Vähemalt mitte nii põrunud, et neist oleks võimalik lahti saada."
"Hea küll, kui meid sugulased ründama hakkavad, siis jääb meil ainult üht teha," ütles Larry taltunult.
"Mida nimelt?" päris ema ootavalt üle prillide vaadates.
"Loomulikult ära kolida."
"Kolida? Kuhu kolida?" küsis ema hämmeldunult.
"Väiksemasse majja. Siis sa võid kõigile neile surmakutsaritele kirjutada, et meil pole ruumi."
"Ära ometi räägi rumalusi, Larry. Me ei saa ju alatasa kolida. Me juba kolisime siia, et sinu sõpradega toime tulla."
"Tore, nüüd kolime ära, et sugulastega toime tulla."
"Aga me ei saa ju ometi mööda saart edasi-tagasi joosta… inimesed hakkavad meid segasteks pidama."
"Nad peavad meid veel segasemateks, kui see vana harpüia kohale ilmub." (2007, lk 227-228)

III osa

muuda

Nii pikk kui kurva mehe iga
on rõõmsa elugi, ja päev veel lisaks.

Nicholas Udall, "Ralph Roister Doister"

Kolmeteistkümnes peatükk. "Lumivalge maja"

muuda
  • Nad kükitasid seal nagu kaks paksu pidalitõbist Buddhat, vahtisid mulle otsa ja neelatasid süüdlaslikult nagu kärnkonnadel ikka tavaks. [---]
Ema ja Spiro olid sahvris toiduvarusid üle vaatamas, kui ma sisse tuiskasin. Kärnkonni ülestõstetud kätel hoides palusin neid õhinal, et nad neid imetoredaid kahepaikseid ometi vaataksid. Seisin üsna Spiro lähedal, nii et kui ta ennast ümber pööras, vahtis ta kärnkonnale otse näkku. Spiro rullis kulmud kerkisid, silmad läksid jõlli, näonahk võttis roheka varjundi — sarnasus tema ja kärnkonna vahel oli üsnagi märgatav. Tirinud välja taskuräti, surus ta selle vastu suud, vaarus ebakindlal sammul verandale ja hakkas ägedasti öökima.
"Sa ei tohiks Spirole selliseid asju näidata, kallis," manitses mind ema. "Sa ju tead, et tal on nõrk magu."
Ma ütlesin, et olen küll täiesti teadlik Spiro nõrgast maost, aga ei kujutanud ette, et nii armsate olevuste nägemine talle nii halvasti mõjub. Mis neil viga on, küsisin ma hämmeldunult.
"Neil pole midagi viga, kallis, nad on armsakesed," vastas ema ja silmitses konni umbusklikult. "Nad lihtsalt ei meeldi just igaühele."
Kahvatu Spiro tatsas tagasi, pühkides taskurätiga otsaesist. Ma peitsin kärnkonnad kähku selja taha.
"Jumaluke, master Gerry," ütles ta kaeblikult, "miks sa mulle niisugused asjad näitavad? Ma vabandan, missis Durrell, et ma välja jooksnud, aga jumala ausõna, kui ma seda värdjat näinud, tulnud mul okse peale ja ma pidanud parem see teha väljas kui siin. Palun, master Gerry, enam kunagi ära neid näitavad." (2007, lk 242-243)
  • Theodores uuris neid hetke ja võttis siis vestitaskust pintsetid. Ta läks aeda ja pööras mitu kivi ringi, kuni leidis suure niiske maksavärvi vihmaussi. Ta võttis ussi ettevaatlikult pintsettide vahele ja tuli verandale tagasi. Kärnkonnade kohal seistes pillas ta vingerdava vihmaussi kivipõrandale. Uss tõmbus algul lausa sõlme ja hakkas siis ennast aeglaselt lahti kerima. Lähemal istuv kärnkonn tõstis pea, pilgutas kiiresti silmi ja keeras ennast ussi poole. Vihmauss vingerdas edasi nagu jupp villast lõnga tulistel sütel. Kärnkonn ajas kaela õieli ja ta laiale näole ilmus erk huvi.
"Jahaa!" ütles Theodores ja naeris endale habemesse.
Vihmauss tegi endast tõmbleva kaheksa ja kärnkonn liikus õhinal ettepoole. Suur suu läks lahti, roosa keel lipsas välja ning uss kadus otsapidi kärnkonna suhu. Kärnkonn pani suu kinni ja rippuv vihmauss vingerdas meeleheitlikult. Konn seadis end rahulikult istuma ja hakkas ripnevat ussi vähehaaval koibade abil suhu toppima. Iga lükkamise juures neelatas ta vaevaliselt, surudes silmad kinni, nagu teeks neelamine talle piinavat valu. Vihmauss kadus aeglaselt, aga kindlalt paksude mokkade vahele, kuni lõpuks oli näha veel ainult tollipikkune, ikka veel vonklev sabaots.
"Hm," ütles Theodores lõbusalt, "mulle meeldib vaadata, kuidas nad seda teevad. Tead, nad meenutavad mulle neid mustkunstnikke, kes jardide kaupa värvilisi linte suust välja tirivad… ee… ainult muidugi vastupidi."
Kärnkonn pilgutas silmi, neelatas meeleheitlikult, ta silmad tõmbusid kissi ja viimane jupp vihmaussist kadus suhu.
"Huvitav oleks teada, kas neid saaks õpetada mõõku neelama?" ütles Theodores mõtlikult, silmad endal sädelemas. "Oleks põnev järele proovida."
Ta tõstis kärnkonnad ettevaatlikult üles ja pani nad karpi tagasi.
"Mõõgad ei tohiks muidugi teravad olla," ütles ta ennast püsti ajades ja taldadel kiikudes. "Kui mõõk on terav, võid oma kärnkonnale ühe augu juurde teha." (1994, lk 183-184)

Neljateistkümnes peatükk. "Kõnelevad lilled"

muuda
  • Väikesel nurgalaual hõbekarikas seisis imeilus roos, sametine ja sügavpunane, peaaegu must. See oli oivaline lill, laitmatute kroonlehtedega, mille kattekirme oli niisama õrn ning veatu nagu äsja nukust väljunud liblika tiival.
"Eks ole kaunitar?" küsis missis Kralefsky. "Kas ta pole imeilus? Ta on siin juba kaks nädalat. Raske uskuda, eks? Ja toomise ajal polnudki ta enam nupus. Ei, ei, õis oli täiesti lahti. Aga tead, ta oli nii haige, et ma ei uskunud üldse, et ta püsima jääb. Keegi oli ta hooletusest astritega ühte kimpu sidunud. See on talle surmav, täiesti surmav! Sa ei kujuta ette, kui julmad kõik need astrid on. Nad on ise väga elujõulised, väga maalähedased, ja loomulikult on selge sõgedus panna nende hulka selline aristokraat nagu roos. Ta oli algul nii longus ja närtsinud, et ma ei pannud teda astrite hulgas tähelegi. Aga õnneks kuulsin nende rääkimist. Ma tukkusin parajasti, kui nad alustasid — minu meelest just need kollased astrid, kes on alati nii sõjaka väljanägemisega. Loomulikult ei saanud ma nende jutust aru, aga see kõlas kohutavalt. Ma ei osanud esialgu arvata, kellega nad räägivad; mõtlesin, et nad riidlevad omavahel. Siis tulin voodist välja vaatama ja nägin nende vahel vaest muserdatud roosi, kes vaakus juba surma. Ma tõstsin ta välja ja panin eraldi vaasi ja andsin talle pool tabletti aspiriini. Aspiriin mõjub roosidele imehästi. Hõberaha krüsanteemidele, aspiriin roosidele, brändi lillhernele ja sidrunimahl lihavatele lilledele, nagu begoonia. Niipea kui ta astrite seltskonnast eemale pääses ja rohtu sai, ärkas ta kohe ellu, ja näib mulle tänulik olevat; ilmselt sellest tänulikkusest pingutab ta ennast, et võimalikult kaua ilusana püsida." (2007, lk 261)

Viieteistkümnes peatükk. "Alpikannimetsad"

muuda
  • Ma harjusin Kralefsky ilmvõimatute lugudega sedavõrd ära, et kui ta mulle haruharva mõne veidigi tõemaigulise loo rääkis, jäin teda uskuma. See sai talle saatuslikuks. Ühel päeval rääkis ta mulle, kuidas ta noore mehena Pariisis viibis ja õhtul jalutades põrkas kokku tohutu mehevolaskiga, kes kippus kellelegi Daamile liiga tegema. Kralefsky, kelle härrasmehetunded olid riivatud, koksas volaskile sedamaid jalutuskepiga vastu pead. Mees osutus Prantsusmaal meistriks maadluses ja nõudis otsekohe oma solvatud au eest rahuldust. Kralefsky soostus. Mees tegi ettepaneku, et nad kohtuvad matil ja peavad matši maha. Kralefsky soostus. Päev määrati kindlaks ja Kralefsky alustas treeninguid ("taimetoit, rohkesti kehalisi harjutusi"), ja kui suurpäev kätte jõudis, tundis ta end olevat üliheas vormis. Kralefsky vastane, kes kirjelduste järgi oli nii kehaliselt kui ka vaimselt üsnagi neandertallase mõõtu mees, märkas üllatusega, et tema vastas on võrdväärne jõud. Nad võitlesid terve tunni, ilma et kumbki oleks suutnud teist seljatada. Siis meenus äkki Kralefskyle võte, mida talle üks jaapanlasest sõber oli õpetanud. Ta rebis äkilise jõnksuga oma koguka vaenlase maast lahti, keerutas teda õhus ringi ja virutas matilt välja. Vaeseke lesis kolm kuud haiglas — nii tõsiselt oli ta viga saanud. Nagu Kralefsky õigesti tähendas, oli see paras palk jõhkardile, kes oli julgenud Daami vastu kätt tõsta. (1994, lk 207)
  • Ma ootasin teelauas ära sobiva pausi ja meenutasin Kralefskyle tema kuulsat maadlusmatši Prantsusmaa meistriga. Paistis, et see ei meeldinud Kralefskyle põrmugi. Ta tõmbus kaameks ja tõttas mu suud kinni panema.
"Teiste kuuldes ei kiidelda selliste asjadega," sosistas ta mulle kähedalt.
Olin meeleldi nõus tema tagasihoidlikkust austama — tingimusel, et ta mulle ühe maadlustunni annab. [---]
Ta selgitas, et maadluses on põhiline ja kõige tähtsam viia oma vastane tasakaalust välja. Selleks võib tal näiteks ümbert kinni haarata ja teda järsult kõrvale painutada. Ta näitas ette, kuidas seda teha, haarates minust kinni ja paisates mind õrnalt diivanile. [---]
Ma ei tahtnud õpetajale häbi teha ja võtsin tema pikalipanemist täie tõsidusega. Tuiskasin läbi toa kohale, krabasin tal ümbert kinni, pigistasin kõigest jõust, et ta haardest välja ei libiseks, ja paiskasin ta osava pöördega lähima tooli suunas. Õnnetuseks ei paisanud ma teda küllalt tugevasti, nii et ta ei jõudnudki toolini, vaid prantsatas põrandale, tuues seejuures kuuldavale röögatuse, mis pani kogu perekonna verandalt kohale tormama. (1994, lk 208)
  • Me mähkisime kaame, kuid rahuliku Kralefsky terve virna tekkide sisse ja panime ta õrnalt auto tagaistmele.
"Las Theodores saadab meile Spiroga kirjakese ja teatab, kuidas teie seisukord on," ütles ema. "Loodetavasti hakkab teil kohe varsti parem. Mul on tõepoolest hirmus kahju, et niiviisi juhtus; Gerry oli väga ettevaatamatu." [---]
Spiro naasis oma halastajavenna retkelt alles hilja õhtul, kaasas kiri Theodoreselt.
Kallis Mrs Durrell,
röntgeniülesvõttelt selgus, et Mr Kralefskyl on murdunud kaks roiet, üks seejuures kahjuks üsnagi raskelt. Ta keeldus mulle vigastuse põhjust nimetamast, aga selleks on kahtlemata rakendatud märkimisväärset jõudu. Kui ta nädalakese sidet kannab, ei kujune tal sellest jäädavat terviseriket. (1994, lk 209-210)

Kaheksateistkümnes peatükk. "Võõruspidu loomadega"

muuda
  • "Anna mulle see purk, master Gerry. Ja sina oled siin. Mul ei kaua lähe."
Põskhabemega vanamees tegi värava lahti, Spiro tatsas sisse ja mõlemad kadusid kikivarvul põõsastesse. Poole tunni pärast tuli Spiro tagasi. Ta hoidis purki kahe käega vastu rindu, endal püksisääred läbimärjad ja kingad veest lirtsuvad.
"Siin nad on, master Gerry," ütles ta mulle purki üle andes. Purgis ujus viis prisket helkivat kuldkala.
Ma olin ülimalt õnnelik ja tänasin Spirot ülevoolavalt.
"Kõik korras, ära ainult kellele ühte sõna ei räägi, eks?" ütles ta mootorit käivitades.
Ma küsisin, kust ta need kalad sai ja kelle oma see aed on.
"Sinu asi ei ole," kortsutas Spiro kulmu, "sina peida kala ära ja vaata et mitte üks midagi teada ei saavad."
Alles mõni nädal hiljem juhtusin koos Theodoresega samadest raudväravatest mööda jalutama ja küsisin, mis koht see on. Theodores selgitas, et selles lossis peatub Kreeka kuningas (või mõni teine kroonitud pea), kui ta saart külastab. Minu vaimustusel polnud piire: lossi tungimine ja kuninga tiigist kuldkalade varastamine oli minu arvates suur kangelastegu. Ühtlasi tõstis see minu silmis ka kuldkalade väärtust ja andis neile paksukestele, kui nad seal kilpkonnade hulgas muretult ringi sebisid, veelgi sära juurde. (1994, lk 243)
  • Kuuvalgus kattis kogu saare must-hõbejate mustritega. Kaugel allpool tumedates küpressides huikasid rahumeelselt öökullid. Taevas oli tume ja pehme otsekui tähepiiskadega kaetud mutinahk. Maja kohal laiutas magnoolia, oksad täis valgeid õisi nagu sadu väikesi kuupeegleid. Nende tugev lõhn valas verandale magusat raugust ja ahvatles meid nõiaväel välja salapärasesse kuuvalgusse. (lk 344)

"Loomaaed pagasis"

muuda

Gerald Durrell, "Loomaaed pagasis", tlk Kristi Tarand, rmt: "Parem varblane pihus…", Tallinn: Eesti Raamat, lk 5–117 (originaal: "A Zoo in My Luggage", London: Rupert Hart-Davis, 1960)

  • Bafuti fonn oli rikas, tark ja võluv võimukandja, kes valitses põhjapoolses mägises piirkonnas suurt rohumaade kuningriiki. Kaheksa aasta eest olin seal mitu kuud kogunud kummalisi ja haruldasi loomi. Fonn osutus suurepäraseks võõrustajaks ja me pidasime mitu fantastilist pidusöömingut, sest ta uskus kindlalt, et elu oli antud nautimiseks. Olin imetlenud tema võimet juua, tema tohutut energiat ning huumorimeelt, ja Inglismaale tagasi jõudes olin püüdnud teda kirjeldada ekspeditsiooni tutvustavas raamatus. Püüdsin teda näidata aruka ja lahke mehena, kes armastab muusikat, tantsu, alkoholi ja kõike seda, mis elu mõnusaks teeb; mehena, kes oskas oma elu elada lapsemeelselt lõbusalt. Nüüd tahtsin ma teda ta kaunis ja kauges kuningriigis taas külastada ja meie tutvust uuendada, olin aga veidi mures. Liiga hilja taipasin, et minu raamatus antud portree on ka teisiti mõistetav. Fonn võis arvata, et olin kirjeldanud seniilset alkohoolikut, kes hulga naiste seltskonnas end aina purju jõi. Asusin siis mõningase kripeldusega talle kirjutama, et tema kuningriigi külastamiseks luba küsida. Vaat mis halba võib veel raamatute kirjutamisest tulla, mõtlesin ma. (lk 8-9)

"Fonni loomad"

muuda
  • [Fonn:] "See raamat, mis sa kirjuta … mulle see hästi meeldi … mu nimi sina saada igale poole maailma … kõiksugused inimesed tea mu nimi … see tore lugu."
Taipasin, et olin jälle fonni alahinnanud. Ta oli ilmselt aru saanud, et mis tahes reklaam on parem kui vaikimine.
"Vaata," jätkas ta, "Bafutti tule palju inimest, palju igasugu erinevaid inimest, kõik näita mulle sinu raamatut ja tahtma minu nime sinna sisse … see ju tore!" (lk 43)
  • "Kas kuninganna meeldis teile?" küsis Jacquie.
"Võeh! Meeldis! Tema mulle meeldis liiga palju! See alles tore naine! Pisike-pisike, sama nagu sina. Aga tal palju võimu! Võeh! Sellel naisel võimu palju."
"Kas sulle Nigeeria meeldis?" küsisin mina.
"Ei," ütles fonn veendunult. "Liiga kuum. Päike, päike, päike. Mina higista, higista. Aga see kuninganna-naine, tal palju jõudu, ta käib ja käib, ei higista. See tore naine."
Fonn kõhistas seda kõike meenutades naeru ja hajameelselt kallas kõigi klaasid jälle täis.
"Ma anna sellele kuningannale," jätkas ta, "see elevandi hambad. Sina tead?"
"Tean küll," ütlesin, meenutades suurepärast nikerdatud kihva, mille Kamerun Tema Majesteedile oli kinkinud.
"Mina anna see hambad kõigi Kameruni inimeste poolt," seletas fonn. "See kuninganna istu toolil ja mina mine tasa-tasa, anna see hambad. Kuninganna võta. Siis kõik eurooplased ütle: pole hea, kui see kuninganna-naine sinu perset näeb, kõik inimesed kõndima tagurpidi. Mina kõnni, kõnni, selg ees. Võeh! Kus astuda! Mina karda kuku, aga kõnni tasa-tasa, mitte kuku, aga mina karda liiga."
Ja fonn kõhistas endamisi naeru, kuni tal pisarad silma tulid, meenutades, kuidas ta kuninganna ees tagurpidi treppidest alla laskus. (lk 43-44)

"Loomaaed meie pagasis"

muuda
  • Ja oligi aeg hakata tegema ettevalmistusi Bafutist lahkumiseks ja rohkem kui kolmesaja-miiliseks teekonnaks rannikule. Enne teeleasumist oli aga veel väga palju teha. [---] Toiduvarud peavad sadamas ootama ja siin ei tohi vigu teha, sest kui kolme nädala jooksul on pardal kakssada viiskümmend looma, peab neile toitu jätkuma. [---]
Kohalik telegrafist läheb ilmselt äkki segaseks, sest kõik tähtsad telegrammid, mida saadad või saad, on mõlemale poolele täiesti arusaamatud. Kui sa ootad murelikult oma toiduvarude kohta teateid, pole just eriti rahustav saada telegramm, mis sulle teatab: "TEADE VASTATUD KAHETSEN EI ROHELISI BAANE KAS POOL SOBIB?", mis pärast kulukat ja tülikat nuputamist saab sisuks: "TEADE KÄES KAHETSEN EI SAA ROHELISI BANAANE KAS POOLKÜPSED SOBIVAD?" (lk 92)

"Ema mehelepanek ja teised lood"

muuda

Gerald Durrell, "Ema mehelepanek ja teised lood", tlk Jana Linnart, Tallinn: Ersen, 2000 (originaal: "Marrying Off Mother and Other Stories", New York: Harper-Collins, 1991)

"Fred ehk sooja lõunamaa puudutus"

muuda
  • Mrs. Magnolia Dwite-Hendersoni residents oli kääbusvariant vanast koloniaalstiilis häärberist, mis asus keset kaht aakrit äärmiselt hoolitsetud aedu ning kus valged sammaskäigud seisid kõrvuti tohututes kogustes kasvavate purpursete asaleadega. Eesukse küljes, mille mõõtmed olid umbes kaksteist korda neli jalga, oli tohutu suur messingkoputi, mis oli nii läikima hõõrutud, et säras nagu tules. Kui takso ette sõitis, paisati uks valla ja lävele ilmus väga suurt kasvu ja väga must, pikk-kuues ja triibulistes pükstes valge peaga härrasmees. Väljanägemise poolest võinuks ta olla ükskõik millise äsja iseseisvunud riigi suursaadik. Mahlakal portveini meenutaval häälel, mida ma mäletasin telefonist, teatas ta: "Mr. Djurell, tere tulemast miz Magnolia residentsi," ning lisas siis pärast järelemõtlemist: "Mina olen Fred." (lk 40-41)
  • "Fred," küsisin huvitatult, "kas te kannategi selliseid riideid?"
Fred silmitses ennast põlastusega.
"Ei," vastas ta, "aga miz Magnolia ütles et ma pean theid traditsioonilises kostüümis tervitama."
"Te tahate öelda, et need on Memphise rahvariided?" imestasin.
"Ei," vastas ta kibedusega, "see on traditsiooniline seal, kust theie tulete."
Ohkasin.
"Fred," ütlesin, "osutage mulle teene. Minge ja võtke need riided seljast. Ma olen meelitatud, et te nad minu pärast selga tõmbasite, aga ma oleksin veel rohkem meelitatud, kui te nad nüüd minu pärast seljast võtaksite ja ennast mugavamalt tunneksite."
Fredi näole ilmus lai naeratus. Tundus, nagu oleks tiibklaverilt korraks kaas pealt tõstetud. (lk 41)
  • [Fred:] "[---] Mulle tehti kõik selgeks. Kõigis maailma ädades on süidi üks naine."
"Kes?" küsisin, lootes, et ta ei pea silmas miss Magnoliat.
"Eeva," vastas tema, "vaat kes. See hea ja kurja puu, selle otsas kasvasid ju õunad ja kui on õunad, siis on kindel, et nendest tehasse siidrit. Ja tema oli arvatavaste purjus, kui ta tegi seda, mida ta tegi."
"Mida ta siis tegi?" küsisin juba täielikus arusaamatuses.
"Ta aju läks joomisest sassi," teatas Fred veendunult. "Milline naine akkaks täie mõistuse juures maoga rääkima? Ei, normaalne naine oleks läinud joosuga ja elistanud politseisse ja tuletõrjesse."
Hetkeks tõusis mu silme ette äärmiselt selge nägemus Eedeni aiast , kus pool tosinat punast tuletõrjemasinat ja salk politseinikke piiravad hea ja kurja tundmise puu ümber.
"Jah, ja tema oli ka praeguse ülerahvastatuse põhjuseks, justament, sir."
"Aga Eeval ei olnud ju palju lapsi," vaidlesin vastu.
"Aga mida nad tegid?" küsis Fred. "Mida nad tegid, mis? Ooramine – kui te vabandate väljendit. Ooramine vasakul ja paremal. See viiski ülerahvastatuseni. Jah, ooramine ja siider, sellepärast ea Jumal nad välja ajaski."
Pean ütlema, et see avas mulle Aadama ja Eeva loo täiesti uue nurga alt.
"Kui noil aegadel oleks olnud keeluseadus, oleks sellest vast kasu olnud," jätkas Fred, "aga isegi hea Jumal ei jõua kõige peale mõelda." (lk 54-55)

Tema kohta

muuda
  • Gerald Durrell sündis 1925. aastal Indias. Kolm aastat hiljem tuli nende perekond Inglismaale tagasi ja aastatel 1933–1939 elati Korfu saarel. Elust Korful on peale "Minu pere ja muude loomade" veel teinegi raamat kirjutatud — "Linnud, loomad ja sugulased" (Birds, Beasts and Relatives). Hiljem tuli kooliskäimine Inglismaal ja töö Whipsnade’i loomaaias. [---]
Juba 1947. aastal käis Gerald Durrell esimesel ekspeditsioonil.. Ta pidi loomaaiale Kamerunist täiendust tooma, kuid lisaks püütud loomadele tõi ta kaasa ka oma esimese raamatu — "Ülekoormatud Noa laev" (The Overloaded Arc), mis müüdi paari päevaga läbi. [---]
1958. a. asutas Gerald Durrell Jersey' saarele loomaaia hävimisohus olevate haruldaste loomaliikide säilitamiseks, millest on juttu raamatus "Loomaaed saarel" (Stationary Arc), eesti keeles 1989.
  • Rein Saluri, "Gerald Durrellist ja tema raamatutest", rmt: Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri, Tallinn: AS RKE, lk 262

Bibliograafia

muuda

Eesti tõlked, aga originaalide esmatrükkide ilmumise järjekorras.

  • "Ülekoormatud Noa laev", tlk Marja Liidja, Tallinn: Ersen, 2001 ("The Overloaded Ark", London: Faber & Faber, 1953
  • "Kolm piletit Adventure'isse", tlk Meelike Palli, Tallinn: Valgus, 1992 ("Three Singles to Adventure" ("Three Tickets to Adventure") London: Rupert Hart-Davis, 1954)
  • "Bafuti hagijad", tlk Kristi Tarand, Tallinn: Valgus, 1997 ("The Bafut Beagles", London: Rupert Hart-Davis, 1954)
  • "Uus Noa", tlk Mariette Prii, Tallinn: Ersen, 2001 ("The New Noah", London: Rupert Hart-Davis, 1955)
  • "Joobnud mets", tlk Ülo Kurvits, Kristi Tarand, rmt: "Joobnud mets. Sahisev maa", sari: Maailm ja mõnda, Tallinn: Eesti Raamat, 1965 ("The Drunken Forest", London: Rupert Hart-Davis, 1956)
  • "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Raamat, 1976 (ja kordustrükid) ("My Family and Other Animals", London: Rupert Hart-Davis, 1956)
  • "Kohtumised loomadega", tlk Meelike Palli, Tallinn: Valgus, 1993 ("Encounters with Animals", London: Rupert Hart-Davis, 1958)
  • "Loomaaed pagasis", tlk Kristi Tarand, rmt: "Loomaaed pagasis. Parem varblane pihus…", Tallinn: Eesti Raamat, 1988; kordustrükk: Tallinn: Eesti Päevaleht, 2008 ("A Zoo in My Luggage", London: Rupert Hart-Davis, 1960)
  • "Sahisev maa", tlk Ülo Kurvits, Kristi Tarand, rmt: "Joobnud mets. Sahisev maa", sari: Maailm ja mõnda, Tallinn: Eesti Raamat, 1965 ("The Whispering Land", London: Rupert Hart-Davis, 1961)
  • "Loomaaed mõisas", tlk Maia Planhof, Tallinn: Ersen, 2001 ("Menagerie Manor", London: Rupert Hart-Davis, 1964)
  • "Parem varblane pihus", tlk Kristi Tarand, rmt: "Loomaaed pagasis. Parem varblane pihus…", Tallinn: Eesti Raamat, 1988; kordustrükk: Tallinn: Eesti Päevaleht, 2009 ("Two in the Bush", London: Collins, 1966)
  • "Linnud, loomad ja sugulased", tlk Maia Planhof, Tallinn: Eesti Raamat, 1994 ("Birds, Beasts, and Relatives", London: Collins, 1969)
  • "Lestafilee", tlk Meelike Palli, Tallinn: Valgus, 1995 ("Fillets of Plaice", London: Collins, 1971)
  • "Püüa mulle koolobus", tlk Meelike Palli, Tallinn: Valgus, 1996 ("Catch Me a Colobus", London: Collins, 1972)
  • "Loomad minu kellatornis", tlk Kaja Kurg, Tallinn: Ersen, 2000, ("Beasts in My Belfry" ("A Bevy of Beasts"), London: Collins, 1973)
  • "Kõnelev karp", tlk Kaja Kurg, Tallinn: Ersen, 2000 ("The Talking Parcel" ("Battle for Castle Cockatrice"), London: Collins, 1974)
  • "Loomaaed saarel", tlk A. Põder, Tallinn: Valgus, 1989 ("The Stationary Ark", London: Collins, 1976)
  • "Kuldsed nahkhiired ja roosad tuvid", tlk Jana Linnart, Tallinn: Ersen, 2000 ("Golden Bats And Pink Pigeons: A Journey to the Flora and Fauna of a Unique Island", London: Collins, 1977)
  • "Jumalate aed", tlk Maia Planhof, Tallinn: Eesti Raamat, 1994 ("The Garden of the Gods" ("Fauna and Family"), London: Collins, 1978)
  • "Piknik ja teised võrratud lood", tlk Inger Traat, Tallinn: Ersen, 2001 ("The Picnic And Suchlike Pandemonium" ("The Picnic and Other Inimitable Stories"), London: Collins, 1979)
  • "Pilalind", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Ersen, 2001 ("The Mockery Bird" ("The Billion Dollar Brain") London: Collins, 1981)
  • ("Ark on the Move", London: Coward McCann, 1982)
  • ("How to Shoot an Amateur Naturalist", London: Collins, 1984)
  • ("Durrell in Russia" (with Lee Durrell), London: MacDonald (Publisher); New York: Simon & Schuster, 1986)
  • "Noa laeva aastapäev", tlk Jana Linnart, Tallinn: Ersen, 2000 ("The Ark's Anniversary", London: Collins, 1990)
  • "Ema mehelepanek ja teised lood", tlk Jana Linnart, Tallinn: Ersen, 2000 ("Marrying Off Mother and Other Stories", London: Harper-Collins, 1991)
  • "Aie ja mina: päästeekspeditsioon Madagaskaril", tlk Jana Linnart, Tallinn: Ersen, 2000 ("The Aye-Aye And I: A Rescue Journey to Save One of the World's Most Intriguing Creatures from Extinction", London: Harper-Collins, 1992)
  • "Parimat Gerald Durrellilt Lee Durrelli valikul" [eessõna: printsess Anne], tlk Maia Planhof, Tallinn: Ersen, 2000 ("The Best of Gerald Durrell" (edited by Lee Durrell), London: Harper-Collins, 1996)


 
Vikipeedias leidub artikkel