Harri Jõgisalu

Eesti lastekirjanik

Harri Jõgisalu (20. maini 1936 Konstaabel; 24. august 1922 Korju, Paadrema vald – 18. september 2014) oli eesti lastekirjanik ja õpetaja.

Harri Jõgisalu Eesti Kirjanike Liidu üldkogul, 2011.

Kirjutised

muuda
  • Igaühel meist on oma osa möödunud ajas, sealt maalt, kust keegi lõputult kulgeval ajal, võiks öelda, ajarongil, on olnud kaasasõitja.

"Kärp"

muuda

Harri Jõgisalu, "Kärp", 1981.


  • "Tõhk! Tõhu pesakond!" Nemad olidki ta une minema pühkinud, hakkas asjasse selgus tulema.

Küll on hull, tõhkudega ühes! Vaata et praegu hüppab mõni voodisse. Kes siis ei tea või ei ole kuulnud, kui verejanuline loom on tõhk ehk tuhkur, ja kui hirmus hais tal on! Ega asjata ei öelda: haiseb nagu tõhk!

Mees hingas mitu korda järjest sügavasti sisse. Erilist haisu ei olnud. Aga mis sest haisust enam, kui loomad ise olid iga hetk kõrist kinni kargamas. (lk 10)
"Või tõhud! Tule taevas appi! Siis on kanapoegadel lõpp. Tõhk murrab ühe ööga kõik maha, imeb vere välja, enne ei jäta, kui viimane kana- või küülikupoeg siruli!"
"Meil kanu ega muid loomi peale kassi pole, ja seegi alles linnas," katsus Kiviriik perenaist rahustada.
"Ei see tähenda midagi. Teil on nende pesa, hea rahulik elada, tühi maja, aga murdmas käivad meil. See on kohe kindel! Ilmaasjata ma tibud haudejaamast tõin. Näe, kui kanad välja lasksin, lumi oli veel tükati maas, kohe jäi üks kaduma. Tänapäevani pole suletuttigi leidnud. Hea muneja kana oli!" (lk 11)
  • Selle jutu peale meenus Kiviriigil lugu kaladega, mis oli Tammistul juhtunud, kui suurvee ajal särg jõkke kudema tuli. Varemalt ei olnud seesugust asja ette tulnud, et majast oleks midagi kaduma saanud. Kuhu siin kaduda oligi, kui ümberkaudu peredes elavad ausad inimesed. Aga kalakauss tehti tühjaks. Kümme või kaksteist parajat särge viidi ära. Ainult mõni elukas võis seda teha. Köögi ukse taha jahedasse eeskotta pingile oli pandud kauss kaladega — ilusad hõbedased punaseuimelised särjed, päevaloodel kõige parema näkkamise ajal püütud. Eks näppajaid võis olla küll: hulkuvad kassid ja rotid on kanged igasugu asju minema tassima, aga kojauks oli seestpoolt haagis, ruumil on aken ees, põrand all ja lagi peal. Mõistmatu asi, kust kohast sisse tuldi ja kaladega välja mindi.
Kalad, tühjad, polnud kõne väärt. Jõge mööda ajas särge paksult üles, ole mees ja püüa, aga ebameeldiv oli, et majas keegi ilma teadmata toimetab, tähendab, varastab, pealegi öösiti ja nii, et ühtki jälge ei jäta, nagu polekski kedagi köögis, kambris või eeskojas käinud. Nii ei saa rahulikult magamagi heita, kui ei tea, mis üllatus on hommikuks valmis meisterdatud. (lk 11-12)
  • "Elame siin, mets ümberringi, padrik ulatub õueni, mis röövloomal viga luusida!" pahandas perenaine edasi.
Paiga üle nuriseda oli küll selge patt. Ilusamat maakohta oleks andnud otsida: kevadised õrnalt rohetavad orasepõllud, pingul pungades tammed puisniidul, sammaldunud ja põldvääntesse kasvanud kiviaiad ning kõrgete kadakate vahel looklev tee, mis viis randa, silmapiiri taha ulatuva mere äärde.
Mõnus oli varahommikul lõokeste lõõritamise, lehelindude silgutamise ja laulurästa vile saatel, piimamannerg näpu otsas, kodu poole astuda. (lk 12)
  • Paaril korral olid Kiviriigid terve perega maal, kuid hommikul tulid ja õhtul läksid. Vanemad, ema Kaie ja isa Toomas, töötasid siis päeva läbi aias — kaevasid, väetasid, külvasid ja istutasid. Lapsed, Maarja ja Madis, kilkasid heinamaal, korjasid kikkapükse ning otsisid sarapikus lõhnakannikesi. Maarjal-Madisel oli tegemist õueski — riisusid ja kärutasid leheprahti, siblisid lillepeenrail, vaatasid, kuidas roosipõõsad talveunest ärkavad ja õunapuud end õitsema ehivad. Toas istuda polnud mahtiv vihmagagi — võimalus maal olla tuli ära kasutada viimase minutini. Linnainimeste asi: pikk tee sõita, hommikul tarvis minuti pealt tööle jõuda, Madis kooli ja Maarja lasteaeda saata. (lk 12-13)
  • [Toomas Kiviriik:] Kui sina loomale häda ei tee, vaevalt ta siis sulle kallale kipub, hoiab eemale. Loomadega on enamasti nii — kuidas meie neile, nii nemad meile. (lk 13)
  • Ühel nädalalõpupäeval jäi Kiviriik, ta oli seekord üksinda Tammistul, üles tuppa laua taha istuma, et kirjatööd teha. Ei jõudnud ta veel paberitesse süvenedagi, kui pööningult kostis krabinat — krapaku-krapaku-krapaku tuldi mööda lauda. Silmapilk läks põranda all elavaks: oli sabinat, jooksumüdinat, niutsumist ja kädistamist. Kiviriik jäi kuulatama: poegadele toodi süüa. Kohe läks suutäite jagamisel nägin lahti — joosti, turtsuti ja uriseti, kuni igamees oma jao kätte sai.
"Pagana kahju, et ei näe, mis head-paremat neile toodi!" kahetses mees.
Palade jaotamine käis nii kähku, et vaevalt küll kõik kõhu täis said. Pojad nurusid lisa, mutsusid, kuni said oma tahtmise ning pesast hakkas kostma magusat lutsutamist — ju nosisid ema tisside otsas.
"Või nii teid toidetakse, liha ja piimaga," muigas mees. (lk 13)
  • See oli väike roostepruun loom kollase rinnaesise, ennem laia kui pika peaga, ümmarguste kõrvadega, nagu kannaks läkiläkit peas, pikkade, kaugele turritavate vurrudega. Ta istus Kiviriigist kõige rohkem nelja sammu kaugusel ning polnud teda ilmselt märganud. Ta sirutas oma pikka ja liikuvat kaela ning õiendas kaugemale vaatama; käpad olid väga lühikesed, keha üsna maa ligi, nii et kaelasirutamisestki ei piisanud ümbrusest ülevaate saamiseks ja ta upitas end tagajalgadele.
"Nüüd märkab?" kartis liikumatult paigal seisev Kiviriik. Ei, ei märganud. Loom ei teinud teda üksisilmi jälgivast inimesest ikkagi välja ja laskus rahulikult esikäppadele tagasi. Tõmbas keelega paar korda üle kurgualuse ning lakkus vurrud puhtaks, oli endaga rahul. Vaatamata hommikusele hämarusele paistis hästi, et tema rind, kõhualune ja käppade siseküljed olid helepruunid, peaaegu kollased, ning üleminek heledalt karvalt tumedale oli selge piirjoonena nähtav. (lk 14)
  • Loomake jätkas tualetti. Kõrvatagune kiheles, sügas seda tagumise käpaga kiiresti-kiiresti, nii et kostis küünte kraats-kraats-kraats. Igav hakkas, ajas haigutama. Looma suu läks kõrvuni lahti, punane kõver keeleots, nõelteravad kihvad ja valge hammasterida paistsid.
"Pole ime, et hommikul haigutama ajab, kui öö läbi ringi joostud," leidis Kiviriik. Inimene teab seda omast käest. (lk 14)
  • Tuli välja, et külas ja kodus oli tühja juttu aetud, et majas elavad tõhud. Aga kes nad on, niisuguse armsa näoga?
"Nirgid, kes muud!"
See polnud halb uudis! Ei tea ühtki teist looma, keda rohkem kiidetakse: erk ja virk, nagu nirk käbe ja kärmas, nirgi näo ja silmadega! Toob õnne majja. Juba sel ajal, kui kass elas alles lõunamaal, oli nirk talutares hiirekupjaks. Nirgist oli rahvas ikka lugu pidanud. (lk 15)
  • "Asi läheb õige keeruliseks!" imestas Kiviriik, kui kodus kirjandusest nirgi kohta lähemat seletust otsis. Raamatute järgi võis nähtud loom nirk, aga niisama hästi ka kärp olla. Üldse küsitav, kui palju nende vahet teha oskab; nirki kutsutakse ka väikenirgiks ja suumirk on kärp. Nii et nirgid mõlemad, aga kärp on mõnel pool veel kärk ja lahits ning kõige uhkem nimi on tal hermeliin. Imetajate raamatus oli kirjas, et nii nirk kui kärp on mõlemad kehast saledad, madalate jalgadega, ümara peaga ja lühikeste kõrvadega. Keha pikkus 15 kuni 28 sentimeetrit, saba pikkus...
"Vaat, kus jutt! Kes ta saba mõõta sai!" pahandas Kiviriik.
Aga just saba taha asi pidama jäigi. Seisis ju must valgel, et kärbil on sabaots must, olgu suvekarv või talvekasukas. Nähtud looma saba polnud ta tähele pannud. Võib-olla nägi? ... Muidugi nägi... Aga ei vaadanud. Loom oli end tükk aega imetleda lasknud, kuid kõige tähtsamat tunnust ei osanud tähele panna. Teine kord tuleb silmad paremini lahti hoida! Teine kord! Hea lohutus küll... Millal niisugune kord jälle tuleb, et nirk sulle oma saba näitab. Olgu õpetuseks, kuidas vaadata, et peamist näha, koguni sabaots. Ja vaatama peab ikka looma ennast, mitte pilti.
Raamatu värvitahvli kärplased ajasid asja omakorda segamini. Pildil oli nii kärbil kui nirgil kurgualune peaaegu valge, pööningul olnud loomal hoopis helepruun või pruunikaskollane. Aga see, kes seinaprao vahelt vahtis, oli pika ninaga, mustjaspruun nagu nugis. (lk 15)
  • Kiviriigi meelest kukkus see kokkusaamine rumalasti välja — mõtteski polnud loomi hirmutada, ta tahtis ainult sabaotsa näha, aga vaata, missugune pahandus sellest tuli! Tutvumise asemel võõrastus ja peitupugemine. Oleks ju huvitav olnud kärpe lähemalt tundma saada. Hea tahta, aga nii kergesti sellist tutvust ei sõlmita. Inimene seisab ei tea mis ajast peale loomadega, olgu karvaste või sulelistega, niimoodi vastakuti, et ajab hirmu nahka ka neile, kes teda nähagi pole jõudnud. (lk 16-17)
"Hoia oma elu!" Selle looduse hoiatuste hoiatuse oli emakärp poegadele juba sündimisel kaasa andnud ja imetades selgeks õpetanud. Pojad teadsid, et inimene on metslooma hirm ja surm. (lk 17)

Tema kohta

muuda
  • "Ta võtab lugeja käe kõrvale ja asub kiirustamata teele," on öelnud lastekirjanduse uurija Krista Kumberg. "Lugeja on kärsitu, tahaks sihtkohta tormata, aga autor osutab tee ääres kasvavale lillele, näitab eemal talukohta, millest vaid vundamendikivid ja õuepuu alles on."