Keila lahing (1918)
Keila lahing toimus 23. veebruaril 1918. aastal Keila mõisa põllul (tänapäeval Tähe tänava piirkonnas).
"Laupäeva hommikul, 23. veebruaril 1918. a. saatis Anvelt rongitäie punaseid Keilasse "valgetele parunitele" ja 1. Eesti polgule vastu, nagu lahingusse minejatele teatati. Keilas aga olid juba sakslased ees ja meie punased said seal lahingus tublisti lüüa, kusjuures paljud neist langesid. Et sakslased Keilas ees olid, see oli meie punastele suureks üllatuseks. Siis sõitis ka vedurijuht, kes punased Keila toonud ja siin katastroofi nägi, viivitamata tagurpidi rongiga Tallinna tagasi, et aga oma nahka päästa."[1]
Sellest lahingust võttis osa ka Alice Tisler. Lahingus oli punakaartlaste eesmärgiks tõkestada sakslaste edasitungi, kuid üle lageda põllu vastase poole tormanud punased jäid sakslaste püssi- ja kuulipildujatule alla. Toimunud lahingus sai surma ühtekokku 33 ning haavata 16 punakaartlast. Alice Tisler oli koos mõne kaaslasega jooksnud Kingu küüni (see lammutatud mõisaküün asus praegusel Toominga 5 krundil) ja torgati seal püssitääkidega läbi.[2] Nagu Regastiku majas öömajal olev Saksa leitnant hiljem seletas, olevat tulnud neile punaväelaste vastuhakkamine Keilas ootamata. Tuula haruteel teatanud neile üks austerlasest sõjavang, et Keilas ei ole sõjaväge. Kuid kui sakslased oleksid teadnud, et Keilas on 400–500-meheline salk, siis nad oma 80 mehega poleks julenud kohe Keilasse tullagi, vaid oleksid viivitanud ja võtnud ühes kerge kahuripatarei ning avanud Keila aleviku peale kahuritule.[3]
Keilas põgenenud punakaartlane Hamburg ruttas samal õhtul Tallinna täidesaatvasse komiteesse ringkonnakohtu ruumesse ja tormas otse V. Kingissepa kallale, kes koosolekut juhatas:
"Miks, kurat, sa ei öelnud, et sakslased on juba Keilas?"
Kingissepp haaras kohe nagaani ja, sellega Hamburgi sihtides, vastas:
"Kes ütles, et sakslased on Keilas?"
Punakaartlane kohmetus ja pomises: "Mis sa, kurat, siis minust sinna surema saatsid?"
"Ega ma siis ise pidanud minema," vastas Kingissepp, lõpetas kähku koosoleku ja kadus kõrvalukse kaudu.[4]
Lahingus langenute surnukehad koguti Johannes Tähe korraldusel järgmisel päeval kokku ja viidi Keila kiriku kõrval olevasse kabelisse, kus need laoti üksteise otsa hunnikusse. Paljudele langenud punakaartlaste surnukehadele tulid omaksed järele. Need surnukehad, kelle isikut ei suudetud tuvastada või mida nende omaksed soovisid Keilasse matta, maeti Keila surnuaiale pühapäeval, 1. märtsil. Kokku maeti 13 võitleja surnukeha Paldiski maantee äärde kalmistu müüri taha ühishauda. Alice Tisler maeti tema omaste poolt ilma vaimulikuta, sellepärast puudub tema nimi ka Keila koguduse surnuteraamatus. Sakslastest sai kolm sõdurit surma ja kolm haavata. Kõik kolm hukkunut maeti Keila kalmistule.[3]
Mälestuse jäädvustamine
- 1959. aastal paigaldati Keila keskparki esiküljega Keskväljaku poole 1918. aasta lahingu monument, millel oli kujutatud lahingustseeni ning kirjaga „Langenud võitluses sotsialistliku kodumaa eest 1918”. Saaremaa dolomiidist valmistatud mälestusmärgi autorid olid skulptor Robert Rannast ja arhitekt Arnold Alas. Eesti Vabariigi taastamise järel sammas lammutati ja asendati mittekommunistliku mälestusmärgiga, millel on lihtne tekst „23. II 1918. a. Keila lahingus langenutele. Au kangelastele”.
- Keila lahingu jäädvustamiseks oli Tähe tänav algselt Sõja tänava nimega[2].
Viited
- ↑ https://dea.digar.ee/page/wabamaa/1933/02/26/2
- ↑ 2,0 2,1 "7 Punarevolutsionäär Alice Tisler, maailmasõjad ja küüditamised". Keila Leht, nr. 45,. 7. detsember 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link) - ↑ 3,0 3,1 "Katked Johanna Lahesalu tööst "Killukesi Keilast" Esimese maailmasõja aeg (1918)" (PDF). Keila Leht. 30. september 2011. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 8. juuni 2022. Vaadatud 8. juunil 2022.
- ↑ E. Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. 3. Tallinn 1992. Lk. 255. Vt. ka https://dea.digar.ee/page/wabamaa/1933/02/26/2