Mine sisu juurde

Operatsioon Siegfried

Allikas: Vikipeedia
Operatsioon Siegfried
Osa Sõjategevusest 1941. aastal ja Operatsioonist Beowulf
Toimumisaeg 12.21. oktoober 1941
Toimumiskoht Hiiumaa, Lääne-Eesti saarestik
Tulemus Saksa vägede okupeeritud Hiiumaa
Osalised
Saksamaa Wehrmacht
Kriegsmarine
Luftwaffe
Omakaitse
Nõukogude Liit Hiiumaa garnison
Nõukogude Liit Hanko sõjamerebaasi lennuvägi
Väejuhid või liidrid
kindralleitnant Siegfried Haenicke
admiral Franz Claassen[1]
Walther Melzer (151JR)
Nõukogude Liit polkovnik Aleksandr Konstantinov
Nõukogude Liit kapten A. Stoljarov (156/I)
Nõukogude Liit kapten Belinski (167/III)
Nõukogude Liit A. P. Morozov (33IP)
Nõukogude Liit major G. S. Dubovski (36IP)
Nõukogude Liit kapten Aleksandrov (Hiiumaa HP)
Jõudude suurus
61. jalaväediviisi
151. jalaväerügement
162. jalaväerügement
176. jalaväerügement
389. jalaväerügement
161. luurepataljon
Luftwaffe 77. lennuväe lahingugrupi 19 lennukit: Junkers Ju 88 ja vesilennukid Heinkel He 111
Omakaitse Hiiumaa maleva Käina ja Emmaste kompaniid[2]
kaks kahurväerügementi
Kriegsmarine ristleja „Köln” ja 2 hävitajat
Nõukogude Liit 16. laskurdiviisi
Nõukogude Liit 156. laskurpolgu 1. pataljon
Nõukogude Liit 167. laskurpolgu 3. pataljon
Nõukogude Liit 79. laskurpolgu üks pataljon. Kokku umbes 4300 meest.
Nõukogude Liit 33. üksik inseneripataljon
Nõukogude Liit 34. üksik inseneripataljon
Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse
Rannakaitsepatarei nr 26
Rannakaitsepatarei nr 42
Rannakaitsepatarei nr 44
Rannakaitsepatarei nr 149
Rannakaitsepatarei nr 293
Rannakaitsepatarei nr 316
õhutõrjepatareid nr. 507 ja 508
Hanko sõjamerebaasi lennuväe I-153 ja I-16
Valli lennuväli
Balti laevastiku kaks traalerit, torpeedokaatrite divisjon ja kolm „merekütti”
Nõukogude Liit Hiiumaa hävituspataljon
Kaotused
umbes 700 kellest 80 langenut. umbes 300 langenut ja
3388 sõjavangi.

Eesti saartel langes sakslaste kätte vangi 15 388 punaväelast, sellest arvust veidi üle 3 000 Hiiumaal. Sõjasaagiks saadi 212 kahurit, 70 miinipildujat, 309 kuulipildujat, 18 soomusmasinat, 602 mitmesugust mootorveokit ja 2 lennukit.

Operatsioon Siegfried oli Hiiumaa vallutamise sõjaline operatsioon 1941. aastal (teise maailmasõja ajal), mida juhtisid Saksa väed.

Vt.Sõjategevus Eestis 1941. aastal#Sõjategevus Lääne-Eesti saartel

Hiiumaa, Vormsi ja Osmussaar kuulusid Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse kindlustatud piirkonna põhjasektori koosseisu. Selle komandandiks oli polkovnik A. S. Konstantinov ja sõjakomissariks polgukomissar M. S. Bilenko. Lahingute alguses olid Nõukogude Hiiumaa ja Vormsi garnisoni koosseisus 16. laskurdiviisi 167. laskurpolgu 3. pataljon ja 156. laskurpolgu 1. pataljon (Lehtma rajoonis), 33. ja 34. üksikud inseneriväe ehituspataljonid, NSV Liidu piirivalve 10. piirivalvesalga allüksused, Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse kuus rannakaitse (nr 26 nr 42, nr 42, nr 149, nr 293, nr 316) ja kaks õhukaitse suurtükipatareid, Tahkuna ja Sigala küla juures.

Dessant Hiiumaale

[muuda | muuda lähteteksti]

Operatsioon algas 12. oktoobril meredessandiga Saaremaalt, Triigi sadamast üle Soela väina. Seda juhtisid 61. jalaväediviisi ülem, kindralleitnant Siegfried Haenicke ja kontradmiral Franz Claassen, operatsiooni toetavate Saksa Kriegsmarine mereväeüksuste ülem.

Operatsioon algas hommikul kella viie ajal 61. diviisi suurtükirügemendi kahurite kahuritule ettevalmistusega, millele järgnes Saaremaalt Triigi sadamast väljunud meredessant. Sinna kuulusid 176. jalaväerügement ja 161. luurepataljon. Dessantgrupp „Ost” asus teele Orissaare lähedalt Taaliku sadamast, maabumiskohaks Harju-Männiku küla rand. Dessantgrupp „West” asus teele Küdema lahest, maabumiskohaks Kitsa-Külaküla rand. Nende eduka sillapea järel asus kell 15.00 Hiiumaale ooberstleitnant Walter Melzeri[3] 151. jalaväerügemendi III pataljon, sama päeva õhtul veel sama rügemendi I pataljon ning väiksemad üksused, kes maabusid Sõru sadamas.

Dessandi toetuseks korraldas Saksa Kriegsmarine mere poolt pettemanöövreid: 1. Kõpu - Ristna suunas Mardihansu lahes. Laevagrupp eesotsas kergeristlejaga „Köln” pidas suurtükiduelli Ristna patareiga nr 42, laevade suunas avas tule ka Tohvri patarei nr 44; 2. Kärdla - Lehtma suunas Tareste lahes; 3. Vormsi - Harilaiu suunas Hari kurgus; 4. Sarve - Kassari suunas Väinameres.

Evakuatsioonile lootvad punaväelased võitlesid kohati suure ägedusega. Sellele vaatamata langes saar 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte. Punaarmee üksused ei osutanud Hiiumaa lõunaosas märkimisväärset vastupanu, saarel maabunud Saksa väeosade 61. jalaväediviisi jõud suundusid Emmaste piirkonnast põhja poole, 176. jalaväerügement paremal ja 151. JR vasakul.

Mõlemad dessantgrupid kohtusid Emmastes ja koos hõivati kella 15ks Sõru ning kohe hakati Sõru sadama kaudu toimetama Hiiumaale lisajõude. Kella kuueks vallutati Tohvri (Hindu) rannakaitsepatarei nr 44 (III-130/50), patarei vallutamisel üles näidatud vapruse ja oma üksuse hea juhtimise eest pälvis Rüütliristi ülemleitnant Hans-Gotthard Pestke.

Lahingud saarel

[muuda | muuda lähteteksti]

12. oktoobri õhtuks oli 151. jr III pataljon jõudnud Külamäele, kust loodi side ka I pataljoniga. 13. oktoobril liikusid pataljonid vastupanu leidmata üle VanamõisaKaderna suunas ja jõudsid välja Laartsa ojani. 151. jr II pataljon maabus saarel ja asus selle järel rindele OleSelja piirkonda, misjärel oodati kaks päeva oma suurtükiväe ja väliköökide järelejõudmist.

kergeristleja „Köln”

13. oktoobril toimus Nurste lahing, selle käigus langes tuleroaks palju Nurste küla talusid. Sakslaste põhijõud liikusid Käina suunal, venelaste vähest vastupanu kohati vaid teedel ja sildadel. Õhtuks peatuti Ulja-Ligema-Kuriste-Aadma-Luguse teeristi joonel. Saksa JR176 kompanii hõivas ka üle Puulaiu ja Orjaku Kassari ning toimus sakslaste kolmas dessant III/162 üksusega Prähnu randa, kust läänesuunas liiguti edasi Kaderna ja Haldini. Saare lähedal merel toimus teine tõsisem suurtükiduell saksa laevade ja Ristna patarei vahel, kus tabamuse sai kergeristleja „Köln”.

Käina kiriku varemed

14. oktoobril toimus Käina lahing, mille käigus põles maha Käina kirik. Saksa väed hõivasid Käina ümbruse, Putkaste, Valli lennuvälja ning Nõukogude üksused taandusid Nõmbasse. Saksa Luftwaffe lennukid ründasid Kõpu tuletorni, majaka juures asuv eluhoone saab tabamuse ja tuletorni laternaruum purustati ning pommitati Heltermaa patareid nr 293, kus tabamuse saab üks suurtükipositsioon ja Heltermaa patarei jäeti seejärel maha ning õhiti Heltermaa, Suursadama ja Orjaku sadama kaid. 14. oktoobril lendasid Hiiumaale Hanko sõjamerebaasist seitse Nõukogude hävituslennukit I-153 ja I-16 patrullima Hiiumaa kohale.

15. oktoobril hõivasid Saksa väed Heltermaa ja liikusid edasi Tempani. Saksa üksuste liikumisel maanteed mööda Nõmba suunas, andsid Tahkuna ja Hiiessaare patareid sinna lühiajaliselt suurtükituld.

16. oktoobril suundus 151. jr üle TatermaÜhtri–Nõmme ida suunas. Nõmbal satuti tugevale punaväe kindlustusliinile, mis otsustati kõrvaldada haardeoperatsiooniga. Koostati võitlusgrupp, mille liikmed pidid vasakult metsateid kaudu Kärdlasse läbi murdma, liikudes üle Määvli. Keskrindel aga osutasid Nõukogude väeüksused Nõmba lahingus kõva vastupanu, mida toetasid ka Tahkuna patareid ning 16. oktoobril edu ei saavutatud. Hiiessaare patarei nr 12 juures toimus tulevahetus, venelased õhkisid suurtükid patareis ja taandusid üle Kärdla Tahkuna poolsaarele. Taandumisel Kärdlast süüdati Kärdla kalevivabrik ja õhti Kärdla sadamasild. Ka Ristna patarei suurtükid lasti taandumisel õhku, isikkoosseis suundus Palli patareisse. Hankost saadeti Hiiumaale evakuatsiooniks laevad.

17. oktoobril aga hakkasid Nõukogude väesalgad taganema ja Saksa väeosad liikusid edasi Kärdla suunas. Tubalast mööduti läänesuunal, üle Mäeselja Kanapeeksi suunas. Nõukogude väed alustasid vägede evakueerimist Hankosse. Pärast Hiiumaa põhjaosa kindlustatud sektori väejuhatuse lahkumist jäi Hiiumaale vanemaks komandöriks 36. inseneri-pataljoni komandör major G. S. Dubovski.

18. oktoobril vallutasid Saksa väed Kärdla ja siirdusid sealt edasi Risti poole. Nõukogude väesalgad oli taganenud Tahkuna poolsaarele, millel asunud suurtükipatarei nr 26 tulistas ägedalt sakslaste pihta kogu 18. oktoobri öö. Kõpu poolsaarel hõivasid Saksa üksused Kõpu küla ja mahajäetud Palli patarei.

19. oktoobri ennelõunal, kella 10 ajal murdis 151. jr 6. kompanii löögirühm läbi punaväe Tareste - Mudaste kaitseliiniist ning läbimurdelõiku Nõukogude vägede kaitseliinis laiendati, rügemendi I ja II pataljon tungisid läbi kaitseliini. Tareste-Mudaste kaitseliinil oli langetatud puudest raidtõke, mis on mineeritud. Selle taga kolmerealine okastraattõke. Sellest 50 meetrit tagapool dotid ja džotid vahekaugusega 300–400 m. Nende taga kaevikud laskepesadega. Kõpu poolsaarel jõudsid Saksa üksused Ristnani, kus leiti purustatud patarei nr 42.

20. oktoobril jätkus Saksa väeüksuste pealetung ja saavutati 2 km sügavune edumaa. Pärast Nõukogude väesalkade nõrga vastupanu murdmist jõuti välja Tahkuna metsavahi maja juurde. 21. oktoobri hommikuks kogunesid Tahkuna majaka lähistele viimased garnisoni ellujäänud võitlejad. Majaka reidile saabus 3 Nõukogude kaatrit Hangost. Kaatreile asunuid kattis tulega grupp mereväelasi ja hävituspataljoni võitlejaid. 22. oktoobri varahommikul lahkusid kaatrid Hankosse.

21. oktoobril tuli oodatud lõpp. Kell 9.30 asuti viimasele pealetungile ja 21. oktoobril lõpetasid sakslased lahingutegevuse Tahkuna poolsaare tipus – saar oli täielikult sakslaste vallutatud. I/162 pataljoni komandör major Weberit autasustati Rüütliristiga.

Nõukogude vägede kontrolli jäi veel Osmussaare.

  1. "Kontradmiral Franz Claassen". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. oktoober 2013. Vaadatud 3. oktoobril 2013.
  2. Hiidlased kodusaart vabastamas, Hiiumaa 1941, lk 244-246. Hiiumaa Militaarajalooselts 2014
  3. Võitlused Eesti saartel 1917, 1941 ja 1944, Meie elu, June 13, 1985, page 5