Mine sisu juurde

Kilpkonn

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kilpkonnad)
Ernst Haeckeli illustratsioon raamatust "Kunstformen der Natur" (1904), tahvel 89.
Virginia Frances Sterrett, illustratsioon teosele Old French Fairy Tales (1920)

Kilpkonn on roomaja kilpkonnade perekonnast (Testudo), laiemalt võttes ka kilpkonnaliste seltsi (Testudines) liige.

Proosa

[muuda]
  • Kilpkonn haub mune, oodates nendest kajakaid; välja tulevad tal aga vaid kilpkonnakesed. (lk 39)
  • Kilpkonn elab kaua sellepärast, et ta käib oma teed pikkamisi. (lk 42)


  • Jalad kilbi alt välja sirutatud, kael nii pikalt õieli kui vähegi võimalik, pea maapinnal puhkamas, silmad kinni, näis loom kogu keha ja kilbi iga rakuga päikest neelavat. Nii lösutas ta kümmekond minutit, tõusis siis pikkamööda ja järelemõtlikult üles ning vänderdas mööda rada alla küpresside varju, kus kasvas lapike võililli ja ristikut. Siin näisid ta jalad äkki üles ütlevat ja ta põntsatas kilbiga vastu maad. Nüüd sirutus pea kilbi alt värske rohelise ristikupuhma kohale, suu läks pärani, viivitas hetke ning sulgus siis mahlakate lehtede ümber; pea nõksatas tagasi, et neid lahti rebida, mispeale kilpkonn istus ja mugis õnnelikult esimest suutäit toitu sel aastal.
Ta pidi olema selle kevade esimene kilpkonn ja tema väljailmumine maa-alusest magamiskambrist oleks nagu mingi märguanne olnud, sest mäed said järsku kilpkonni täis. Mitte kunagi pole ma neid nii väikesel maa-alal nii palju korraga koos näinud. Suuremad supitaldriku, väiksemad teetassi suurused, šokolaadpruunid vanavanaisad ja kahvatud sarvekarva noorukid - kõik ukerdasid mööda liivaseid radasid, saalisid kanarbikus ja mirdipuhmastikes, vahetevahel oliivisaludesse laskudes, kus taimestik mahlasem.


  • Kui Looja kuulaks Poeeti, siis looks ta lendava kilpkonna, kes viiks maa turvalisuse üles taevasinasse.


  • Olen naine, kes on püütud armastuse lõksu, armastuse õuduse lõksu. Armastuse halvatus. Nagu raske, surmava kilbi all lõksus olev hiiglaslik kilpkonn, keha jäljend, mis keha maad ligi surub... Katsusin temaga nädal aega mitte kohtuda. See katse kukkus läbi. (lk 32)


  • Üks kilpkonn hiivas end piki jõeserva edasi, muutis siis kurssi ja ronis kuivale. Üsna tema kannul tuli sama suunda hoides teine. Kehast justkui eemalehoidva kausikujulise kilbi all oli neli luuplaadikest. Teine kilpkonn liikus rohus kiiresti, et esimesele kärmelt selga ronida. Vankumatu enesekindlusega toetas isane oma esijalad emase õlgade juures maha. Nad embasid teineteist: isane laskis kaela allapoole, emane sirutas enda oma üles vastu, nende pead patsatasid kokku. Emakilpkonna ihalev kael sirutus mängeldes nagu sõrm isase poole, riskides kilbist väljapoole jäävate ohtudega, et küündida isase näoni. Rasked teineteise vastu käivad kilbid segasid ja justkui pilkasid õõtsuvate peade puudutust.
    • Toni Morrison, "Armas", tlk Kalevi Kvell ja Krista Kaer, 1997, lk 99


  • Igatahes tundub, et meie teadvuses on kilpkonnakujuline auk. Kõigil mandritel, kus kilpkonni elab, vaatas ürginimene, kuidas need elukad puunotil peesitasid (või sulpsatusega vette kadusid, kui inimene lähemale looberdas), ja miskipärast tekkis tal ettekujutus, et selle looma suurem väljaanne kannab maailma oma seljas.
    • Terry Pratchett, Stephen Briggs. "Kettamaailma teejuht", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 7


  • Mulle meenus, kui hea oli tol päeval Maarja tütarde koosolekul minestada, ja hakkasin mõtlema, kui tore oleks kohe sealsamas autos kokku kukkuda. Kadestasin kilpkonni nende kilbi pärast, mis lasi neil soovi korral silmapiirilt kaduda.

Luule

[muuda]

Elab sugu oma suguelu,
inim sugu oma inimelu,
vana kaamel kahe-küüru-elu,
kilbi all või kilbi peal
elab kilpkonn oma õilsat elu,
ära küsi, ma ei tea,
kuidas läheb minu elu.

  • Hando Runnel, "Elu" I kogus "Mõru ning mööduja" (LR 14/1976), lk 30