Mine sisu juurde

1994. aasta Saksamaa parlamendivalimised

Allikas: Vikipeedia
1994. aasta Saksamaa parlamendivalimised

← 1990
1998 →
Osavõtt 78,97%


Valimistulemused piirkonniti

Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva XIII koosseis

16. oktoobril 1994 toimusid Saksamaal parlamendivalimised Liidupäeva 13. koosseisu valimiseks.

Valimiste eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

SPD plaanitud kantslerikandidaadiks oli algselt parteijuht, Schleswig-Holsteini peaminister Björn Engholm. Ta oli valijaskonna seas populaarne, kuid 3. mail 1993 oli ta sunnitud skandaali tõttu tagasi astuma, mispeale laskis SPD kandidaadi liikmetel valida.[1] Sõelale jäid kolm kandidaati - Reinimaa-Palatinaadi peaminister Rudolf Scharping, Alam-Saksimaa peaminister Gerhard Schröder ja parlamendiliige Heidemarie Wieczorek-Zeul Hessest. Peale jäi Scharping, saades 40% häältest Schröderi 33% ja Wieczorek-Zeuli 27% vastu.[2] Saanud vaid 40% häältest, pidi Scharping tegema valimiskampaaniat enesekindlate ja järskude parteikaaslaste ja rivaalide Schröderi ja Saarimaa peaminister Oskar Lafontainega, nad kolmekesi moodustasid nn. "Troika". Nende omavaheline rivaalitsemine ei tulnud Scharpingu kampaaniale kasuks.[3] Ka tema puuduliku karismaatilisuse ja kehvemate meediaoskuste tõttu ei peetud teda kuigi heaks juhiks, mistõttu ta ei tekitanud suuremat entusiasmi.[4]

Endised Lääne-Saksa Rohelised ja Ida-Saksamaa Liit 90/Rohelised ühinesid 14. mail 1993 ühtseks roheliseks parteiks Liit 90/Rohelised (Bündnis 90/Die Grünen). Esmakordselt olid nad nõus osalema valitsuses, juhul kui SPD ja rohelised saavutanuks enamuse.

Kantsler Helmut Kohli juhitud CDU-CSU ja FDP tegid nn. "punaste sokkide" (rote Socke) kampaaniat, et proovida ära hoida võimaliku puna-puna-rohelist koalitsiooni (SPD, rohelised, PDS).[5]

Valimisõiguslikke kodanikke Saksamaal oli kokku 60 452 009. Valimas käis 47 737 999 inimest ehk 78,97% valijaskonnast.

Partei[6] Valimisnimekirja hääled % Kohad Ühemandaadilised hääled % Kohad Kokku kohti Võrreldes eelmisega
Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei SPD 17 140 354 36.39 149 17 966 813 38.27 103 252 +13
Kristlik-Demokraatlik Liit CDU 16 089 960 34.16 67 17 473 325 37.22 177 244 -24
Kristlik-Sotsiaalne Liit CSU 3 427 196 7.28 6 3 657 627 7.79 44 50 -1
Rohelised GRÜNE 3 424 315 7.27 49 3 037 902 6.47 0 49 +41
Vaba Demokraatlik Partei FDP 3 258 407 6.92 47 1 558 185 3.32 0 47 -32
Demokraatliku Sotsialismi Partei PDS 2 066 176 4.39 26 1 920 420 4.09 4 30 +13
Vabariiklased REP 875 239 1.86 0 787 757 1.68 0 0 0
Muud 823 527 1.73 0 547 327 1.16 0 0
Kokku kehtivaid sedeleid 47 105 174 100 344 46 949 356 100 328 672 +10
Kehtetuid sedeleid 632 825 1.33 788 643 1.65

Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:

Ühemandaadilised[7]
Liidumaa Kokku CDU/CSU SPD PDS
Baden-Württemberg 37 37
Baieri 45 44 1
Berliin 13 6 3 4
Brandenburg 12 12
Bremen 3 3
Hamburg 7 1 6
Hessen 22 14 8
Mecklenburg-Vorpommern 9 7 2
Alam-Saksi 31 17 14
Põhja-Rein-Vestfaal 71 31 40
Reinimaa-Pfalz 16 12 4
Saarimaa 5 5
Saksi 21 21
Saksi-Anhalti 13 10 3
Schleswig-Holstein 11 9 2
Tüüring 12 12
Kokku 328 221 103 4
Mitmemandaadilised[8]
Liidumaa Kokku SPD CDU/CSU B90/G FDP PDS
Baden-Württemberg 42 25 8 8 1
Baieri 47 28 6 6 6 1
Berliin 14 6 3 3 2
Brandenburg 11 6 1 4
Bremen 3 2 1
Hamburg 7 4 2 1
Hessen 27 11 6 5 4 1
Mecklenburg-Vorpommern 6 2 1 3
Alam-Saksi 36 14 11 5 5 1
Põhja-Rein-Vestfaal 77 26 27 11 12 1
Reinimaa-Pfalz 17 10 3 2 2
Saarimaa 4 4
Saksi 18 9 2 1 6
Saksi-Anhalti 10 4 1 1 4
Schleswig-Holstein 13 8 1 2 2
Tüüring 12 6 1 1 4
Kokku 344 149 73 49 47 26

Valimiste tagajärjed

[muuda | muuda lähteteksti]

CDU-CSU-FDP koalitsioon kaotas kohti, kuid säilitas neljakohalise enamuse, mispeale Kohl jätkas kantslerina. Esmakordselt peale teist maailmasõda ei olnud FDP Liidupäevas suuruselt kolmandaks parteiks.

Parempopulistlikud Vabariiklased jäid endiselt alla 5% valimiskünnise. Nad olid aga 5. aprillil 1992 toimunud Baden-Württembergi maapäeva valimistel tulnud 10.9 protsendiga kolmandaks parteiks ja pääsenud parlamenti, ka 19. septembril 1993 Hamburgi parlamendivalimistel jäid nad napilt (4.8%) alla valimiskünnise, samas 12. juunil 1994 toimunud Euroopa parlamendi valimised kaotasid nad kõik kohad.

PDS jäi alla 5% valimiskünnise, kuid võitis oma võimubaasis endises Ida-Berliinis neli ühemandaadilist kohta, ning regionaalparteide seaduse järgi saab valimiskünnisest olemata proportsionaalseid mandaate iga partei, mis võidab vähemalt kolm ühemandaadilist kohta.

  1. Whitney, Craig R. (4. mai 1993). "German Social Democrats' Leader Quits Over Lie". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  2. "Scharping has tough task as SPD chief: Social Democrats pick a new". The Independent (inglise). 13. juuni 1993. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  3. "Serie Bundestagswahlen: 1994: Das Versagen der SPD". Der Tagesspiegel Online (saksa). ISSN 1865-2263. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  4. Vor 20 Jahren: Rudolf Scharping im Wahlkampf | SPIEGEL TV (saksa), vaadatud 15. märtsil 2023
  5. "Could Germany soon have a left-wing government? – DW – 09/24/2021". dw.com (inglise). Vaadatud 15. märtsil 2023.
  6. "Bundestag election 1994 - The Federal Returning Officer". www.bundeswahlleiter.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  7. "Deutscher Bundestag seit 1949 - Wahl zum 13. Bundestag am 16.10.1994". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  8. "Bundestagswahl 1994 - Zweitstimmen und Sitze in den Bundesländern". www.election.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.