Mine sisu juurde

Fossiilkütus

Allikas: Vikipeedia

Fossiilkütus ehk fossiilne kütus (ka ürgkütus) ehk fossiilse päritoluga orgaaniline kütteaine on energeetilisel otstarbel kasutatav maapõuest saadav orgaaniline aine. See on päritolult settekivim, millesse on ladestunud biosfääri aineringest väljunud süsinikuühendid. Fossiilkütused on põlevad maavarad, mis on tekkinud orgaaniliste jäänuste fossiliseerumisel.[1]

Peamised fossiilkütused on nafta, maagaas, kivisüsi, pruunsüsi, põlevkivi, turvas.

Fossiilkütused kuuluvad taastumatute ressursside hulka, sest inimkultuuri kestmisaeg on olnud tühiselt lühike võrreldes nende moodustumiseks vajaliku ajaga (mitmed miljonid aastad). Fossiilkütused erinevad biokütustest kui taastuvatest kütustest, kuivõrd biokütused moodustuvad uuesti lühikese aja (tavaliselt aastakümnete) jooksul.

Fossiilkütuste põletamine lisandab biosfääri aineringesse süsinikku, biokütuste põletamine aga seda ei tee, sest biokütused on ise biosfääri aineringe osad.

Fossiilkütustest saadud energiat nimetatakse fossiilenergiaks.

Tõestatud olemasolevad reservid 2005–2007

  • Kivisüsi: 905 miljardit tonni.[2] See on samaväärne 4,416 miljardi barreli naftaga.
  • Nafta: 1,119 miljardit barrelit, (177,9 km3) kuni 1,317 miljardit barrelit (209,4 km3)[3]
  • Maagaas: 175–181 triljonit m3.[3] See on samaväärne 1,161 miljardi barreli naftaga.

Päevane tootmine 2006. aastal

  • Kivisüsi: 16,7 miljonit tonni.[4] See on samaväärne 52 miljoni barreli naftaga päevas.
  • Nafta: 84 miljonit barrelit päevas.[5]
  • Maagaas: 2,963 miljardit m3 päevas.[6] See on samaväärne 19 miljoni barreli naftaga.

Mitmeks aastaks reserve ülal toodud tootmismahtude põhjal jätkub 2011. aasta seisuga

Mitmeks aastaks reserve kõige optimistlikuma prognoosi järgi jätkub 2011. aasta seisuga[7]

Mõju keskkonnale

[muuda | muuda lähteteksti]
Süsihappegaasi heitkoguste kasvu graafik

Fossiilkütuste põletamine suurendab süsihappegaasi hulka atmosfääris, see omakorda tugevdab Maa atmosfääri kasvuhooneefekti. Energiasektor on suurim keskkonnamõjutaja. Fossiilkütuste põletamisel läheb õhku suur hulk saasteaineid, mis oluliselt halvendavad välisõhu kvaliteeti. Fossiilkütuste põlemisel eralduvad välisõhku järgmised saasteained: vääveldioksiid, lämmastikoksiid, süsinikoksiid, süsinikdioksiid, lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ), tahked osakesed, raskmetallid.[8] Viimase saja aasta jooksul on fossiilkütuste (nagu nafta ja kivisüsi) üha kasvavast põletamisest tingituna CO2 kontsentratsioon atmosfääris kasvanud 17%. See on Maa jaoks väga järsk muutus. Tõestatud on, et Maa keskmine õhutemperatuur on viimase saja aasta jooksul kasvanud koguni 0,5° võrra. Teooriaid on erinevaid. Leidub teadlasi, kes väidavad, et jutt kliima soojenemisest ei vasta tõele ning õhutemperatuuri langemise tõttu Maa atmosfääris on oodata hoopis globaalset kliima jahenemist, nn väikest jääaega. Paljud teadlased siiski ennustavad, et CO2 praeguse kontsentratsioon kahekordistub sajandi keskpaigaks ning see võib kaasa tuua õhutemperatuuri kasvu Maal 1,5–5 kraadi. Maailmamere pinnakihi temperatuur võib tõusta samaks ajaks 2–2,5° võrra. Globaalse kliima soojenemisetulemusena hakkavad praegusest kiiremini sulama suured jäämassid (Antarktika, Gröönimaa, mägiliustikud jne) ning Maailmamere tase võib tõusta aastaks 2050 mitmekümne sentimeetri võrra. Aastaks 2100 ennustatakse kuni 1,4-meetrist meretaseme tõusu. Kliima soojenemine ja meretaseme tõus mõjutaks kogu maailma. Eriti traagiline oleks meretaseme tõus aga madalatele rannikualadele ja väikestele saareriikidel. Kindlasti hakkab kliima soojenemine tugevasti mõjutama enamikku ökosüsteeme, ka inimtegevust (põllumajandust, metsandust). Juba praegu täheldatakse kõrbestumise kiirenemist, kus näiteks kõrbe pindala kasvab ning järjest uusi seni viljakaid maid jääb kõrbe alla.[9]