Mine sisu juurde

Norra keel

Allikas: Vikipeedia
norra keel (norsk)
Kõneldakse Norra, Rootsi (Jämtlandi lään), Island, Taani
Piirkonnad Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid 4,7 miljonit
Keelesugulus

Indoeuroopa keeled
 germaani keeled
  põhjagermaani keeled
   lääneskandinaavia keeled

    norra keel
Ametlik staatus
Ametlik keel  Norra
Põhjamaade Nõukogu
Keelehoole Norra keelenõukogu (Språkråd)
Keelekoodid
ISO 639-1 no – norra
nb – bokmål
nn – uusnorra
ISO 639-2 nor – norra
nob – bokmål
nno – uusnorra
Keele leviala

Norra keel (norra keeles norsk) on Skandinaavia keelte hulka kuuluv germaani keel, mida kõneldakse Norras ja mõningal määral norra emigrantide seas.

19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaigani oli USA Kesk-Läänes elujõuline norra keele kõnelejate kogukond.

Norra keel sarnaneb väga rootsi ja eriti taani keelega.

Norra tähestik

[muuda | muuda lähteteksti]
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z Æ Ø Å

Tähtesid c, q, w, x ja z kasutatakse ainult laensõnades.

Bokmål ja nynorsk

[muuda | muuda lähteteksti]

Norra keelel on kaks ametlikku kirjakeelt (keelekuju): bokmål [b'ukmool] ('raamatukeel') ja nynorsk [n'üünošk] ('uusnorra keel'). Bokmål on tavalisem variant; uusnorra keelt kasutab kirjas 10...15% elanikest, eriti Lääne-Norras. Rahvusvahelised dokumendid tõlgitakse bokmål'i.

Alates 1951. aastast on riiklik keelenõukogu (Språkrådet) püüdnud kaht keelekuju lähendada. Juhtiv kirjakeel on endiselt riksmål, millele anti 1929 ametlikult uus nimi bokmål. Lähendamiskatsed on andnud hübriidseid keelevorme, mis on keelelist segadust veelgi suurendanud. Keelekujud on siiski vastastikku arusaadavad.

Kummalgi keelevormil on "radikaalne" ja "konservatiivne" variant. Mõlemad on ametlikud keeled, kuigi valdav osa norralasi kõneleb mõnd bokmål'i varianti. Kogu riigis peavad õpilased kirjandeid kirjutama mõlemas keeles.

Foneetika ja fonoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõlemas norra kirjakeeles on 9 täishäälikut, millele vastavad tähed a, e, i, o, u, y, æ, ø ja å. Igaüks neist võib olla pikk või lühike. Omasõnades esinevad diftongid au, ei ja øy ning laensõnades veel ai ning harvem oi ja ui.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]